Selleks, et viimane etapp natuke huvitavam oleks, otsustasime sõita Balkanimaade kaudu. Üle-eelmisel talvel, reisi ettevalmistades, tegime proovireisi Marokosse ning Hispaaniasse ja selle topeltsõitmine tundus tobe. Viimaseks etapiks ühines meiega trummar Soots, kes piletid ja transa sebis, Itaalias itaalia kööki ja imelist Toscana veinipiirkonda tutvustas, reisil peaaegu golfariks hakkas ja hoolimata sellest et väikese F800 tsikliga vihmas ja külmas raskem sõita oli, pidevalt positiivses meeleolus püsis.

Balkan on küll korduvatest sõdadest räsitud aga omamoodi ilus ja tsiklisõiduks super. Mäed kenad, hinnad odavad, turvalisus on ka enam-vähem … ehk nagu meie 90 algus. Albaania üllatab positiivselt. Riigil on võrreldes Makedoonia ja Kosovoga ja ilmselt ka seoses rannikuga ehk pisut paremad perspektiivid.

Makedoonia pealinnas Skopjes satume filmi Must Kass, Valge Kass soundtracki tänavakontserdile. Montenegro on ka väga kena. Esimene katse Kosovost Montenegrosse sõites nurjub. Tee üle mägede on põhjapoolsetel nõlvadel varjulisemates kohtades veel liiga paksu lume all. Alguse kaevame lund ja lükkame tsikleid aga hakkab juba pimedaks minema ja läheme mägedest alla tagasi, et leida uus tee.

Nii Kosovo kui Montenegro on ühepoolselt kasutuselevõtnud euro. See tekitab natuke teistmoodi kindluse tunde. Samas kui räägime ükskõik mis Balkanimaa inimesega, kindlustunne kaob. Inimesed arvavad, et olukord ei ole lahenenud ning lahenduseks oleks ilmselt vaja uut sõda. Mitte keegi ei ole rahul. Kes unistab vanadest Jugoslaavia aegadest, kellele on tehtud isiklikku ülekohut, mis vajab kättemaksu, kellele ei meeldi teise usk ja kes pole rahul käesoleva territoriaalsete jaotustega. Samas inimesed on “õnneks” nii vaesed, et enamus aurust läheb igapäevasele elule, mitte uue sõja ettevalmistusele. Öisel kuurortlinna Bari tänaval ehmatab meid burgereid müüv noorhärra. Kui talt inglise keeles õlut küsin, läheb tegelane näost ära ja hakkab tatistama, sajatama ning väänlema. Korra paneb endale isegi noa kõrile justkui oleks halb vaim sisse läinud, mida eemaldada tahab. Sajatustes on ära tunda viha ameeriklaste, moslemite, sotsialismi, kapitalismi, islami ja veel palju suhtes. Kui õigesti aru saame, siis noorhärra on ise provoslavnaja ehk õigeusklik. Vot selline versioon õigest usust. Arasuaamatult suures koguses sallimatust. On selle tekitaja meedia, kirik, poliitika, kodune kasvatus, isiklik kogemus või veel midagi muud, jääb selgusetuks. Loodetavasti on saabunud looduslikult nii ägedasse piirkonda siiski pikem rahu. Selleks peavad kohalikud aegade jooksul tehtud ebaõiglusest üle saama ning suutma keskenduda olevikule ja tulevikule. Jube keeruline.

Talvel, reisi vaheajal alusasin Eestis mitme uue projektiga. Toome Tennisekeskuse valmimine on lõpusirgel ja seetõttu kiirustan tagasi Eestisse. Horvaatiast, mis mootorratasõiduks tõeline pärl, alustan tagasiteed üksi. Edasi tulevad Ungari, Slovakkia kenade Karpaatidega, siis Poola ja Leedu-Läti. Soots ja Sven võtavad pisut rahulikumalt ja saabuvad tagasi paar päeva hiljem.

Keegi meist ei olnud varem Balkanil käinud. Pisut sai pilt sellest euroopa osast selgemaks. Kui piirkonnas rahu säilib, tahaks sinna, eriti just Aadria mere rannikule ja saartele, kunagi veel minna.

Pisut mõtteid ümbermaailmareisist.

Meilt on palju küsitud, kas olete siis nüüd paremad inimesed. Kas oleme, ei ole meie otsutada. Mina saan öelda, et tunnen ennast rahulikumalt. Ehk kiirustan veidi vähem ja teen neid asju rohkem, mis meeldivad. Ennem seda reisi ei meeldinud mulle üldse töötada. Tõin põhjenduseks saastatud ilma … et pole vaja siia saasta juurde toota jne. Peale esimest etappi kohtusin San Franciscos Mikaeliga. Sõber oli kohalikus joogade kogukonnas meeli täiendanud ja jagas kogemusi, mis aitasid mul töösse pisut teise pilguga suhtuma hakata. Ja milline rõõm on teha neid asju mis meeldivad! Näiteks saab väga suure rõõmuga toota Antslas vanapaberist tselluvilla. Tegemist on puistevillaga, mis aitab inimestel vähendada küttekulusid ja tal on nii palju häid omadusi, mille kirjeldamiseks sellest blogist jääks väheks – www.werrowool.ee Samuti on tore paigaldada päikeseelektrijaamasid. Inimeste kulud vähenevad, osad isegi teenivad – www.solarstation.ee Kõigil huvilistel palun minu poole pöörduda.

Kas midagi toimus ka Sveniga. Vat ei tea. Oleme päris palju koos reisinud ja see oli lihtsalt üks pikem reis. Ehk on ka pisut rahulikum. Temaga on alati huvitav vestelda olnud ja tema seisukohad erinevad paljuski tavaarusaamadest. Lisaks on tegemist vaieldamatult multitaleniga ja kõrvaltvaatajale võib jääda selgusetuks, kuidas ta kõike jõuab. Nüüd, natuke rohkem koos olles, pole ma tõele väga palju lähemale jõudnud. Temaga millegi koos tegemine tekitab keskmiselt suuremas koguses sünergiat. Tänu tema otsekohesusele jääb palju ajaraiskamist ja lollusi ära. Ja kui kergesti on võimalik teda naerma ajada!

Pisut teistmoodi plaanitust kukkus resil välja UNICEFiga seotud tegevus. Kuna meie graafik ei olnud täpsemalt paigas ning levi teel katkendlik, siis ei olnud võimalik väga palju kokkuleppeid ette teha. Tegime spontaanseid põikeid lasteaedadesse-koolidesse ja olime laste suhtes ehk rohkem avatumad ja tähelepanelikumad, kui me seda muidu oleks olnud. Lapsed on igal pool samasugused. Õpetajate seisukohad olid erinevamad. Vahest õnnestus ka pikemalt lastele reisist ja kaardist rääkida. Türgis tegi motopolitsei eskorti, et lastekodusse jõuda, kus privaatsustingimused olid arusaadavalt nii karmid, et Svenil õnnestus ainult salaja paar märki ja kaarti lastele sokutada. Bakuu UNICEFis aeti meid segi inglise motomatkajatega ning taheti juba Eurovisiooni pileteid anda. Ameerikas kohatud inimestele aga ehk õnnestus anda idee karma parandamiseks UNICEFi tegevuse toetamise kaudu.

Kui me ära läksime siis tuli meid saatma Jaagup Kreem kes ütles ajakirjanikule, et eks igal ühel on oma ümbermaailmareis. Meenutasime seda ütlust reisi jooksul mitu korda ja ei hakanud midagi muud moodi tegema, kui me muidu oleks teinud. Oleks saanud pikemalt ja raskemalt … oleks ka lühemalt ja kergemalt. Meie reis oli selline nagu ta oli.

Filmisime palju ja mingi aja jooksul paneme neid asju üles. Telesarja ja muud meediakära ei tahaks väga enam teha – alguses sai küll. Mingi osa musta materjali on siin.

Tänud kaasaelamast ja kõike head.
Juss

Google mapsil on selline tore rakendus, mis GPSiga telefoniga tehtud pilte kaardil näitab. Reas puuduvad pildid lisame mai kuu jooksul ja mai lõpuks oleme kodus.

Loodus on meie Ameerika teekonnal mitmekesisem, kui Aasias. Mäed, liustikud, metsad, põllud, järved, kõrbed, jõed-kanjonid, kaktused jne. Kui Aasias liikusime peamiselt maastikul, siis siin enamuse ajast asfaldil ja tunne on totaalselt erinev. Siin sõites tundub, justkui ei olekski me looduse sees, vaid oleksime pealtvaaatajad, tarbijad. Võibolla tekitab sellise tunde teadmine, et mõne maa tagant ilmub nähtavale mõni bensiinijaam, kust seina seest tuleb elektrit, vett ja vajadusel ka raha. Kus lisaks kohvile ja mahlale pakutakse veel tuhandet väikest asja. Rahvusparkides viib tähistatud ja pinnatud rada vaatamisväärsuseni, mida saame sadade teiste turistidega nautida. Sellised prassimisvõimalused on küll toredad aga tunneme, kuidas tshakrad sulguvad. Askeetlikkusest pole juttugi. Igas vähegi asustatud külas on basseiniga motell. Tõsiküll osa motelle on päris väsinud ja ropud, ning vaim muutub neis paigus virgemaks. Mugavusest rõõmu tundmiseks, tahaks eelnevalt kogeda ebamugavusi. Proovime neid kunstlikult tekitada. Näiteks tuleb Svenil idee eksperimenteerida ameerika rämpstoiduga. Käime söömas kogupererestoranides nagu Burger King, Wendys, Subway, Danny,s, Ruby Tuesdays. Ja see mõjub. Sven tunneb ennast suhteliselt halvasti – süda on paha ja kõht mulksub. Minul lähevad küünealused mustaks ja habe halliks. Aga lõpuks saab keha ka nende katsumustega hakkama … ilmselt siiski tänu sushile.

Alates Kanadast on meie tee kõrguseks olnud enamasti 1500-2000meetrit. Vahest on tegemist täitsa sileda platooga, siis jälle mägede ja orgudega. Telgime Grand Canyoni ääres ja kuigi päeval oli ligi 30 kraadi ja meil on korralikud magamiskotid, näpistab öösel külm. Hommikul näeme tee ääres põldude vihmutite all korralikke jääkamakaid.

Valime võimalusel väiksemaid teid, mis jäävad suurema transiidi ja turismi trasside vahele. Pühapäeva ennelõunal satume indiaanikülasse, kus sulgede ja rebasesabadega kaunistatud kirevad indiaanlased trummide saatel tantsu vihuvad. Pealvaatajateks on tänapäevaselt riides indiaani perekonnad. Näod on tõsised. Kusagil ei paista ühtegi turisti. Toimub mingi päris asi. Tsakrad avanevad. Lahkume diskreetselt.

Sattus nii, et reisil loeme digiraamatuid, mida võiks liigitada elulookirjanduse alla. Näiteks Stryderit, Federeri, Hvostovi, Jobsi, Zuckerbergi, Nadali ja teekonnale jäävate maade “Minu” sarja raamatuid. Petrone raamatud ei anna küll teab mis entsüklopeedilisi teadmisi, aga tihtipeale on tegemist huvitavate lookestega ja enne riiki jõudmist valmistab see moel või teisel sind ette. Meenub, et raamatu mõjul otsisime Mongoolias illegaalseid kullakaevandusi ja Alm-Atas õunapuuaedu. Samas sarja autorid on erinevad ja alati ei pruugi autori stiil sobida. Paberraamatu puhul oleks kahju paberist, trükivärvist ja trükkali ajast aga digiraamatupuhul saad “Minu Gruusia” lihtsalt kustutada.
Elulooraamtute mõjul räägime kiivriraadios palju oma lapsepõlvest, vanematest, vendadest-õdedest, oma lastest ja muidugi naistest. Raamatud, kus meenutatakse meie lapsepõlve aegseid olusid panevad oma vanematesse suhtuma senisest veel suurema austusega. Meil on ikka kõigi lähedastega väga vedanud.

Ameeriklastel on tihti mingi kiiks, mida ühiskond aksepteerib, kui see kedagi ei sega. Tegemist võib olla mõne veidra hobiga või kõikehõlmava stiili või ajastuga – näiteks metsiku lääne ajas elamisega. Ka meil on oma väike kiiks ning meid ei halvustata. Meie kiiksuks on kiiver ja saapad ning kaitsmetega mootorrattariided. Kaitsevahendid on siin mootorratturite seas haruldased ja tekitavad paljudes heatahtlikku uudishimu. Meil päritakse tihti päritolu, teekonna ja ka UNICEFI kohta. Tundub, et “donation” on siin oma karma parandamiseks igapäevane tegevus ja meie seletused satuvad loodetavsti viljakale pinnasele. Kui Kesk-Aasias oli meil võimalik moel või teisel lastega suhelda, siis siinsed privaatsustingimused on karmimad. Vaadates ringi ongi mõistlik, et suvalisi inimesi igale poole (lastele ligi) ei lasta. Kuuleme palju heasoove ja positiivseid tunnustusi.

Kui Mongoolias kohatsime tervitavaid mopeedijuhte, kel süles lammas ja tagaistmel proua lapsega tihtipeale sellistes teeoludes, kus meil ei olnud võimalik vastu tervitada, siis siin on omaette vaatamisväärsused naistsiklistid. Kohtame palju Harley Davidsonide seljas ringisõitvaid, reeglina alussärgis memmesid. Kiivri kandmine on harvaesinev erand. Ei teagi, mis prouadel arus on. Kas see on vaprus ühendatuna osavusega või lauslollus. Kui me korralikku varustust ei kannaks, oleksime reisi ammu katkestanud ja parimal juhul käiksime üksteist taastusravis vaatamas. Samas – liiklus on kõikjal väga viisakas ja heatahtlik. Meid ei rammita ja lastakse koos läbi. Terve reisi peal ei näe me ühtegi liiklusõnnetust. Teed on puhtad ja korras. Aegajalt näeme siiski tee ääres politseid kedagi kiiruseületuse eest korrale kutsumas.

Selleks, et reis raskem oleks katsetame ka golfiga. On ju kõigil sõpru kes on selle hobi mülkasse vajunud ja sealt välja ei pääse. Järelikult peab olema tegemist karmi alaga. Floridas rannikule jõudes kõplame Tiger Woodsi koduväljakul. On tõesti raske. Vahest tabame siiski ka palli. Poole mängu pealt sõidab meie juurde üks golfiautoga härra, põrnitseb meid kahtlustavalt ja sõidab minema. Mõne aja pärast on härra tagasi ja annab Svenile kingad öeldes, et murul on mingid okkad ja plätudega on ohtlik. Tegelikult ei ole mingeid okkaid kuskil. Varjun igaks juhuks oma Crocsidega lohku ja uurin tähelepanelikult kepiotsa, justkui oleks seal häiriv kriim. Sven hakkab pärast jalanõude vahetamist märkimisväärselt paremini mängima. Ta virutab kolm palli hämmastava stabiilsusega täpselt samasse kohta, tiigi keskele. Saame aru, et golfiga tegelemiseks on õige varustus kriitilise tähtsusega. Juhuslikult on klubis müüa hunnik kaotatud keppe 1 dollar tükk. Sven valib endale 7 erineva firma keppi aga mulle tundub, et on mõistik eelistada sama firmat, ning valin komplekti keppe, mille otsale on suurelt graveeritud “P”. Ilmselt on tegemist Profi keppidega. Kahjuks ühe dollari eest neid suuremaid (vist algaja) jurakaid ei müüda. Sven mõtiskleb soetatud golfikeppide potensiaalsest kasutusest oma Muhu talus ja minu golfikavatsused on seotud Haanjaga. Lasen ilmselt ühel kepil relakaga serva teravaks – hea tiigiserva puhastada.

Algne plaan oli sõita New Yorki aga teel saame kontakti Floridas rahvusvahelise kaubaveoga tegeleva Ainiga, kes on valmis mõistliku hinna eest tsiklid Euroopasse transportima. Veedame Aini juures meeleoluka õhtu, mis algab perenaise supiga ja lõpeb muusikabaaris krokodillitiigi ääres. Tsiklid paneme teele Miamis.

Ameerika etapp, ligi 10 000 km ja 14 osariiki, ei olnud kaugeltki nii põnev, kui Aasia. Natuke kahju, et metsa läks meie Alaska plaan. Olime küllalt lähedal aga see oleks olnud liigne risk. Küll jõuab kunagi veel seal rahulikult ära käia. Reisi algul oli Sven Ameerika suhtes negatiivselt meelestatud aga nüüd natuke leplikum. Mitte, et oleks tegemist ameerika fänniga aga mingi võlu ta siiski leidis. Hoolimata sellest, et tegemist on tööstusmaaga, on nad suutnud oma loodust väärtuslikemates kohtades säilitada. Hoolimata sellest, et nad tarbivad metsikult palju, ei näinud me suuri prügihunnikuid. Hoolimata sellest, et seal on lõputus koguses autosid, ei sattunud me suurtesse ummikutesse, teed on veel lõputumad. Tööstuspiirkonnad paiknevad üheskoos ja elukeskkonnast eemal. Vaadates kogu seda asjade, masinate, teede ja ehitiste hulka on täiesti arusaamatu kust see kõik tulnud on ja kuidas ülejäänud maailm veel alles on. Kuskil peaks olema grandioosne auk.

Osad inimesed söövad s..tta, ei liiguta end kuigipalju ja on paksud aga neid ei ole enamus. Palju on jõukat keskklassi, kel on tööd ja piisavalt vaba aega, et tegelda neile meeldiva tegevusega, ükskõik kui totter see meile ka ei näiks. Meie enda tegevus ei ole ka alati kõige ratsionaalsem. Kolmanda, Euroopa etapi sõidame järgmisel kevadel, kui lumi sulanud. Kõike head.

ps pisut parema kvaliteediga pildid on siin

Toksisin pika teksti aga see kadus nüüd kuskile ära.
Leviga on kohati keerulisem, kui Mongoolias.

Lühidalt:
Teel satume pidevalt friikide kokkutulekutele aga tunneme ennast kõikjal suhteliselt koduselt. Ei saagi aru, kas toimetame unes, käib mingi film või toimub tegevus päriselt. Ärgata tahaks. Või siis lõputiitreid.
Mingit usku me ei ole vastu võtnud. Pakutud on aga küll. Vastu oleme pakkunud muljeid reisust ja oma missioonist.
Las Vegasest lahkusime sama seisuga, mis sisenesime – ei abiellunud, ei mänginud raha maha.
Ja Grand Canyon on endiselt äge.
Panime pilte ja homme paneme edasi.

Meie tee Vancouverist põhja algab piki rannikut, kus lahed ulatuvad sisemaale lumiste tippudega mägedeni. Metsad ja suusakuurortid vahelduvad mäe- ja metsatööstusküladega. Sisemaal läheb maastik küll pisut tasasemaks, aga kärestikulised jõed tee ääres jätkuvad. Peatudes äratavad meie Euroopa registrinumbrid tähelepanu ja kuuleme kohalike käest, et oleme oma reisiga Alaskasse hiljaks jäänud. Külmad ilmad ja sademed on alanud. Ööbime metsatööstuskülas ning jätkame teed suurimasse British Columbia rahvusparki, Jesperisse. Teel vaheldub 30 kraadine soojus 13 kraadise külma ja vihmaga. Sügis on käes, lehed puudel kirjud. Hommikul ärgates sajab paksu uduvihma ja siinsamas kõrval, paarsada meetrit kõrgemal näeme öösel sadanud lund. Õhk on karge nagu Alpides, aga vastupidiselt tavalisele Alpides viibimisele me värskelt sadanud lumest ülemäärast rõõmu ei tunne. Tsiklitel on all asfaldikummid ja edasi sõitmiseks tuleb ilmselt aeg maha võtta kuna peame ületama paar kõrgemat kuru, kus tõenäoliselt on lumi. Alaska jaoks on meil tänu ühele sõbrale varuks siiski üks väikene plaan….

Täna peaksime kohalike kinnitusel nägema ka esimesi karusid…
… ja karu me ka näeme. Vahetult enne Trans-Kanada Highway peale jõudmist, Lake Louise lähedal, sööb üks mustkaru tee ääres võsa. Teel saame päikest, tuult, vihma, rahet, lörtsi ja lund. Temperatuur langeb kohati 1,5 kraadini.

Hetkel on ainsad pisut häirivateks asjaolud, et me ei tea kuidas saada tsiklid New Yorkist Lissaboni ja kuhu on kadunud Tarvi.

ps Panime locationi lehele ühe lingi, kus praegune asukoht… millegipärast osade brauseritega kaardifail asukohainfot ei kuva.

Peale pikka ootamist ja tihedat kirjavahetust USA tolliga saime eile tsiklid Seattles lõpuks ikkagi kätte. Oodates ei raisanud me niisama aega. Muude huvitavate tegevuste hulgas mängis Sven esimest ja mina kolmandat korda elus golfi. Me ei hakanud mingite kursustega ega treeningutega jamama vaid mängisime kohe 18 auguga rada. Huvitav, et meid üldse peale lasti ja huvitav, et ära ei aetud. Hiljem saime teada, et meie mängustiili nimi on MilitaryGolf. See käib nii, et lööd kaikaga palli võimalikult varjulisse kohta, soovitavalt võssa. Siis ragistad natuke võsas, hüüad “Got it”, nagu oleks oma palli leidnud (tegelikult poetad taskust uue palli) ja virutad palli teisele poole muru ja varjud sinna. Leidsime palju palle. Vahest leidsime omaniketa palle lausa murult ja see oli muidugi kerge saak. Pahatihti ilmus omanik siiski välja ja pidime taas varjuma põõsastesse. Või puu taha. Meil oleks Golfile välja pakkuda mitu olulist täiendust mis mängu nauditavamaks muudaks. Näiteks oleks oluline raja külgedele paigaldada võimalikult kõrged võrkseinad. Kindlasti peaks iga raja lõpus sileda ala ja väikse auguga muru asemel olema lehtrikujuline muru (keskel auguga). Võib kaaluda võimalust lehter asendada lihtsalt suure auguga, millega rada lõpeb.
Täna saime tsiklitel vahetatud õlid-filtrid-kummid ning oleme juba teel planeeritud alguspunkti, Alaskasse. Natuke oleme Alaskaga hiljaks jäänud, seal ülevalpool pidi ilm juba keeruline olema, aga kuigi kaugele ikka jõuame. Hetkel Vancouveris, Kanadas. Ees ootab British Columbia, väidetavalt karude, rohke lume ja liustikega suhteliselt metsik piirkond. Üritame võimalusel pilte panna ja vahest kirjutada ka.

Reportaazh siin
http://otvprim.ru/news31725.html

Homme hakkame tsikleid Ameerikasse sebima ja siis tuleb väike paus.

Ulan Udesse jõuame reede õhtul ja see Burjaatia pealinn on tore mongoliidne vene linn. Otsustame teha treti maailma ühe suurima mageveekogu, Baikali äärde. Sven on Baikali ääres varem käinud, toona sõitis paar nädalat laevaga Baikali risti-põiki läbi, kuid mul on see nägemata. Järve ääres on äärmiselt vahelduv kliima. Sisemaal, järvest paar kilomeetrit eemal on 30 kraadine leitsak, samas järve ääres kukub temperatuur järsult 15 kraadini. Hoolimata arvukatest sääskedest on Baikal paljude venelaste jaoks riigi olulisemaid suvitamis-sihtkohti. Tegemist on kohati pea 2000 m sügavuse, puhta ja külma veega kalarikka järvega. Kaladest püütakse nii talvel kui suvel peamiselt harjust ja omulit – rääbise sarnast kala. Puhta vee saladus on järves elutsev mikroorganism, mis väidetavalt suvalise surnud organismi paari päevaga “ära sööb”. Ööbime ühe kohaliku business-proua kodumajutuses, kelle lõputu mölapidamatus mind kohati mikroorganismide võimekusele mõtlema paneb ja paratamatult tekib idee selle teooria paikapidavuse kontrollimiseks. Lõpuks jääb see iseenda südametunnistuse ja perenaise õnneks siiski proovimata. Proua ajab sõltumata sinu reageeringust, vastustest või küsimustest oma jura. Justkui mõni pankur või finantsanalüütik. Sven kütab naabrimehe juures sauna, käime saunas ja Baikalis ujumas, sööme värskeltvaaritatud harjuseuhhaad ja suitsetatud omulit. Õuel kohtame Eestis sündinud ja esimesed 4 eluaastat Eestis elanud Eduard Annit, kes on Habarovskist järve äärde perega puhkama tulnud. Härra ei räägi küll sõnagi eesti keelt kuid ometi on kuidagi kodune tunne.
Järgmisel päeval sõidame poolsaarele, kus kohalikud kalamehed nõustuvad meid paadiga kuumaveeallikatele – karjatshije isstotshniki – viima. Alates Türgist on meie reisi pidevaks kõrvaleesmärgiks kaardistada kõik teelejäävad vähegi looduslikud soojema veega kohad. Seekordseteks maamärkideks on kaks pisikest puust kasti, kus vesi liigselt ei vahetu, on pisut sogane ja väävli järgi lõhnav, kuid Sven sõnul siiski ülimalt tervistav. Ööbime kalurite juures ja järgmisel päeval asume tagasi(edasi)teele. Jõuame täpselt enne äikest Tšitasse. Tšitas vaatame kaarti, et järgmine linn on Habarovsk. Hommikul, olles sõitnud sadakond kilomeetrit, näeme silti, mis teatab, et Habarovskini on 2137 km. Peatume iga 200 km tagant, et natuke vett juua ja oleme õhtuks sõitnud 1000 km. Järgmisel päeval sõidame veel 1000 km. See on nagu oleksid hommikul Tartus mõelnud, et ohhoo, tore päev … sõidan Moskvasse. Järgmisel hommikul Moskvas mõtled, et ai lähen ikka tagasi … ja õhtul oledki kodus. Reisi alguses tundus 500 km/päevas juba täielik liialdus. Aga kui mõni päev Kasahhis või Mongoolias liikusime 12 tunniga 150km, siis tegelikult 10 tundi ja 1000 km võib oluliselt kergem olla. Tee on ilus. Loodus kohati nagu meil Eestis – kaasikud ja kuusikud. Tee ääres on näha sadu kilomeetreid eelmise aasta metsapõlenguid, mis nüüd täies võimsuses uut ja värsket rohelist toodab. Kohati on loodus nii kodune, et üksteisele kiivriraadios Eestist tuttavaid mahakeeramisi teatame. Nii on siin olemas Lepiku talu ja Kärevere sild, muidugi ka Ussisoo ja seoses uue rajatud trassiga õige mitu Mäo viadukti, kus ära võib eksida. Kohati aga läheb mägiseks ja teel on suured sillad üle jõgede. Üksikute külade juures müüvad kohalikud tee ääres igasuguseid häid asju, kust raske peatumata mööda sõita. Svenil on reisi algusest nende päris-produktide vastu eriline nõrkus. Sööme natuke maasikaid ja mustikaid ja igasugu muud head kraami.

Sven joob igal võimalusel kollasest tünnist kalja. Tee on enamasti heas korras ja vene inimene näitab hämmastavat töökust ka nädalavahetusel teeservi trimmerdades ja poste värvides. Samas hetkekski ei tohi kaotada valvsust, sest töökultuur on ikkagi kujunemas. Näeme tee peal õige mitut kummuli rekkat ja isegi ühte rongi. Tōsi küll – vagunid on tee kõrval kulgevalt raudteelt küllili paiskunud. Kord lendab meie ees autokumme vedava rekka koormast üks kumm ja Sven kihutab sellega võidu. Siis jälle läheb eessõitva veoki kastis ümber koorem telliseid ja sõidame purunevate telliste vahel slaalomit. Habarovskist läbisõites saame aga taaskord tundma vene inimese otsatut külalislahkust, kui HD kohvikupidajad korraliku lõunasöögi välja teevad.
Vladivostokki jõuame jaanipäeval. Tajume, et esimene etapp hakkabki läbi saama. Juba paar viimast päeva käivad meil vaheldumisi meeleliigutushood, kus silm vägisi märjaks kisub. Õnneks toimuvad need parajas resonantsis ning härdusehetked ei ole üheaegsed ja saame teise nõrkusehetkel apaatselt kaasa noogutada. 2 kuud ja pisut üle 20000 km on sõidetud. Oleme saanud parajat vatti aga näinud ka imelisi kohti ja kohtunud toredate inimestega.

Teeme Jaapani mere rannal asuval Vladivostoki ehitustandril pisikese sümboolse jaanitule, sööme maksavorsti ja joome kohalikust rokiklubist pärit koduõlut.
Emotsioon on võimas.
Ja koduigatsus on vägev.
Ja muidugi – Life is a gift!

Ja tegelikult … väsimus on metsik.

Homme tuleb kohalik telejaam OTB tegema reportaazhi, kuidas me Ameerika tolli nõudel tsikleid mudast,seemnetest, putukatest, ja kõikvõimalikest võõrliikidest puhastame. Arvatavasti kolmapäeval sõidame laevaga Lõuna-Koreasse, kust üritame tsiklid Alaskasse saata. Väike võimalus on, et saame seda paremini teha hoopis Jaapanist. Õnneks on nii Lõuna-Korea kui Jaapan Eesti kodanike viisavabad.

Venemaa Altai piirkond Siberis, kust peame justkui sunni korras läbi sõitma, üllatab positiivselt. Teed on väga heas korras, liiklus ja inimesed rahulikud, tänavad ja linnad puhtad. Taaskord peame piinlikkust tundma oma eelarvamuste pärast. Arvasin eest leidvat lobudikest koosnevaid tahmaseid linnakesi, aga tegelikult sattusime justkui Kesk-Euroopasse. Nelja ülikooliga miljonilinna Barnauli jõudes õhtustame Obi ääres ja jalutame hämmeldunult linnas. Loomulikult kohtab ka sovjeediaja veidraid hooneid ja üllatuslikult ka Stalinit ülistavat ja Nõukogude Liitu propageerivat atribuutikat. Aga üldiselt jätab vägagi kultuurse mulje. Rahuliku liikluse üks seletus võib olla see, et enamus autosid on parempoolse rooliga ja möödasõit vasakult oleks jube ohtlik, kuna autojuht ei näe ette. Järgmisel päeval vahetame venna abiga Bikeland.ru-sse ettesaadetud kummid ja õhtuks oleme juba Lääne-Sajaanide alguses Belokuriha nimelises kuurortlinnas. Taas väga puhas ja ilus linn, toredad inimesed.

Lääne-Sajaanide Venemaa poolne osa ei ole küll väga kõrge (meie tee kõrgus kõigub 1000 ja 2000 m vahel), aga see-eest on mäed rohelised, uhkete mägijõgedega ja väga ilusad. Teel saame  kõvasti vihma ja tuult. Peale Mongoolia piiri ületamist rohelus kaob ja mäestik läheb tasapisi üle Gobi kõrbeks. Ööbime koos kohatud eestlastega, 4x4matkade seltskonnaga, esimeses suuremas auulis kodumajutuses. Tüübid on Eestist 6 (kuue) sic! päevaga 5500km maha sõitnud ja sama kaugele jõudnud kui meie pooleteise kuu ja 14000 kilomeetriga! Halvaks üllatuseks on majaperemehe näol tegemist mitte mongoli vaid kasahhiga, kellel on jutu järgi savist majakestes kõik olemas alates dushist lõpetades internetiga. Esiti tundub lõbus. Tegelikult on tüübil kaasaegsete väljareklaamitud imevahendite asemel väljaarenenud viinaviga. Härra muutub järjest tüütumaks ning pisut segab muidu mõnusat õhtut. Järgmisel hommikul viiakse peremees kainerisse ja meie jätkame. 4x4matkade seltskond teeb ringi Mongoolias alustades põhjapoolsest teest. Meie ringi ei tee ja valime Ulan Batori minekuks lõunapoolse tee. Esimesel päeval on tee väga ilus, mägede tipud on veel lumised ja väiksemate jõgede ning ojakeste ületamistega saame hakkama. Oleks paar nädalat varem tulnud, poleks mõnedest kohtadest ilmselt veel üle saanud. Järgmisel päeval läheb rakseks. Mongoolia on Eestist 30 korda suurem, kuid siin elab vaid 2,5 miljonit elanikku. Teid on ametlikel andmeil 50 000 km, neist asfaltkattega 2000 km (mis ilmselt on kuskil Ulan Batori lähedal). Meie tee on kohati täitsa hea stepitee, mis tähendab suvalises suunas minevaid ja arusaamatu loogikaga hargnevaid ja ristuvaid autojälgi. Kohati on tegemiste korralikult treppisõidetud kruusateega. Mõnel juhul suurte vallidega ja pehme liivateega. Kõige halvemal juhul on tegemist ehitatava teega. Ehitajad on selgelt iseõppinud amatöörid, aga tehnika kogust vaadates on ilmselt ca 5 aasta pärast tulemusesks siiski tee. Ja see ei ole selline tee mille pärast me Mongooliasse tulime, vaid asfalt, mida mööda hakkavad rekkad Hiina ja Venemaa vahet sõitma. No igatahes on tee parasjagu selline, et paneme tsiklitel korduvalt külje maha, ajame püsti, jääme kinni, tõukame välja, kirume, köhime liivatolmu, vannume ja saame paremaks inimeseks. Kohtame väikeses külas kahte rootslast, kes juba kuu aega ATVdega Mongoolias möllavad. Hiinlaste toodetud CF Moto on veel terve, aga Taiwani neljarattaline on just kokku jooksnud ja tüübid sebivad autot, et masinat remonti transportida. Lähim teenindus, kus mootori vahetatud saaks on ca 800 km Venemaal … kusagil 4 päeva heal juhul.
Teel näeme kedagi gepardi või jaaguari sarnast jube kiiresti lidumas ja peagi pageb meie eest ära juba kolmepealine hundikari. Ilmselt nillivad tüübid lambaid ja kitsi  mida siin karjatatakse. Kohtame itaallasest soolosõitjat Enricot, kellega üksiku jurta kõrval lahke pererahva juures telgime. Itaallane on igapäevatööst loobunud ja naudib maailma avastamist mootorrattal. Meie arvates ei ole mõistlik niisama looduses telkida kuna öösel võivad hundid karjakesi natuke ohtlikud olla. Lõkkematerjali ei ole leida … lõke ehk aitaks hunte kindlalt eemal hoida. Jurtaperel on aga kariloomad kes ööseks jurta lähedale aetakse. Ja karja valvavad koerad. Teeme suppi, Enrico teeb broccoli-pastat, arutame reisi- ja maailmaasju ja otsustame marsruuti pisut ümber teha. Järgmisel päeval naudime pool päeva veel Gobi kõrbe võlusid ning keerame Enrico suurepärasel ettepanekul lõunapoolselt teelt suuna põhja. Peagi läheb loodus rohelisemaks ja mägedel on näha üksikud metsatukad. Hingematvalt ilus tee. Võimsad vaated – jõeorgudes jurtad, hobuse-, kitse-, jaki- ja lambakarjad.

Teel satume looduslikele golfiväljakutele mis tänu lammastele ja kitsedele koosnevad ainult madalast greenist ja kohati on näha ka looduslikke liivapunkreid. Meenub lugu Saksa reisifirmast mis prouadele Gruusia mägipiirkodadesse ekskursioone korraldas. Kord jäi üks proua grupist natuke maha ja sattus himura karjase kätte kes prouaga pisut hullas. Järgmisel hooajal oli tegemist väga menuka reisiga. Nähes hobustega karjaseid kes sirge rühi ja uhke hoiakuga on kindlalt Tšingis-Khani järeltulijad, oleks ilmselt ka siinsetel aladel potentsiaali.

Aeg-ajalt kohtame Enricot kes aeglaselt kuid stabiilselt edasi liigub. Meie liikumine on nagu sisalikel – kiirendame ja siis peatume. Enrico aga on omal vanal tsiklil nagu saare kalur lappaja paadiga. Kui keerulise tee ja väsimuse tõttu tsiklid taas külje peale hakkavad kukkuma, telgime jõekaldal karjuste juures. Teeme süüa ja krokiteed. Väsimus on nii suur, et jääme pimeduse saabudes peagi tuttu. Järgmisel päeval ärkame päikesega, sööme, pakime laagri, jätame pererahvaga hüvasti ja asume teele. Täiendame teelejäävas linnakeses vee- ja toiduvarusid. Tee on nüüd pisut suurem ja täitsa treppisõidetud. Teeme paaritunnise haagi väiksemat teed pidi ning teel on paar toredat ojaületust. Satume lumiste kallastega selge veega jõe äärde. Väljas on 25 kraadi sooja ja lume nägemine nii suures koguses tekitab pisut hämmeldust. Kaugelt arvasime, et tegemist on soolajärvega. Sven käib ujumas ja näeb kärestiku ees suuri kalu. Minu tagasihoidlik kalameheloogika ütleb, et kärestikulises jões peaks looduslikes tingimustes nii suureks kasvama lõheline röövkala, mis on söödav ja ilmselt väga maitsev. Meie tsiklid on kohale meelitanud kohalikud poisikesed kes oma kotist suuri kalu näitavad. Muide, väidetavalt ei luba tavad mongolitel kala süüa, mille tõttu on ehk selline kalarohkus seletatav. Küsime, et kuidas nad kalad kätte said. Poisike näitab jõhvirulli mille otsas tavaline kolmikkonks. Kutt paneb konksule pisikese surnud kala otsa, viskab selle jõhvi otsas keerutades vette ja tõmbab tasakesi välja. Ta ei kasuta mingit rulli ega ritva. Kolmandal korral on tüübil pooleteisekilone kala otsas. Tegemist on meil püügikeelu all oleva harjuse sarnase kalaga. Kuna meil on õhtuks menüüs taas üksnes makaronisupp, palume kala endale. Poisid loovutavad saagi lahkelt, saades samal ajal kätte järgmise kala. Loodetavsti jätkub neil looduslastena taipu kõiki mitte välja püüda. Õhtuks jõuame külla, kus võõrasemaja leiame, kalast maitsva supi keedame ja taas koos Enricoga õhtustame.

Paar päeva hiljem jõuame asfaldile, mis algab ilusa kanjoni juurest ja viib Ulan Batorini. Asfaldi üle on muidugi maru hea meel. Sisikond, kõik lihased ja luud valutavad, oleme jube mustad (vist nädal aega pole dushi all käinud), riided on mul kasahhi kukkumisest endiselt puruks ja nii tsikkel kui kõik-kõik asjad on paksu tolmu kihi all. Tolmukiht on sealt paksem, kuhu vahepeal õli, suppi, kokat või kumõssi on tilkunud.

Ulan Batori jõuame tobedal ajal mis tähendab meile kahetunnist võitlemist tööstusmaastike ja mikrorajoonide ummikutes. Hiljem selgub, et pidevalt on tobe aeg – võitlus toimub pea ööpäev läbi. Teeme Guesthouse Oasises uuestisünni rituaali mis tähendab kõigi asjade pesesmist ja paljude asjade parandamist. Kahjuks just täna ei toimi siin internet. Oasise näol on tegemist saksa proua poolt hallatava mõnusa jurta-camper-guesthousiga, kus enamus valgeid motoreisijaid peatub. Nii peatub siin parajasti Shveitsi noorpaar Yamahadega kes Pakistani ja Hiina kaudu 11 kuuga Mongooliasse jõudnud ja Austraalia vanapaaar campervaniga (tõestieiteakuidas) ja hiljem tulevad kaks soomlast F800dega. Nemad on just lõpetanud põhjapoolse tee. Järgmisel hommikul saabuvad kaks ägedat britti – Peter ja Jon – kes väikeste 400ste krossikatega meiega enam-vähem sama raja tegid ja nüüd järgmisena Siberi BAMi proovivad, et hiljem nagu meiegi Korea kaudu Alaskasse jõuda. Ilmselt kohtume veel nende lahedate tüüpidega teel. Plaanime pealinna jääda paariks päevaks, et välja puhata. Käime õhtul linna peal ja räägime poole ööni juttu. Ulan Bator oli meie reisi üks olulisemaid vahe-eesmärke ja sellega sai ilmselt kõige raskem (ja võibolla ka huvitavam) osa reisist läbi. Räägime jamadest ja eriarvamustest ja headest asjadest ka. Oleme ikka vahest natuke üksteisega riielnud ka. Õnneks oleme seda teinud kohe, kui mingi asi närvidele käib ja mingit pika vinnaga jama ei ole. Emotsioone on nii palju ja väsimus enamus ajast suur, et väga ei viitsigi tüli kiskuda.
Hommikul molutame pisut, vaatame siis üksteisele äraseletatud nägudega otsa ja saame aru, et Ulan Bator on selleks korraks ennast ammendanud. Suurlinnas nagu UB lihtsalt ei ole meil võimalik kauem olla. Kuna oleme graafikust natuke ees ja ilm Baikali ääres on prognoosi järgi tavatult ilus, otsustame sinna minna. Dokumentalistidepere juurde Päikeselinna vist ikka ei jõua, sest see tähendaks ca 2000 km ringi.

Ps vabandan päeviku viibimise pärast. Internetti polnud ja kumm oli ka täitsa tühi. Arvasime, et interneti puudumine reisil teeb olemise kuidagi keeruliseks. Tegelikult unustad paari päevaga vajaduse telefoni välja võtta ja uuendusi kontrollida. Piisab sellest, kui saad vahest kodustega korrakski rääkida. Samas sain reisil esimest korda aru videokõnede mõttest. Tundub haige, aga mingi koosolemise tunne siiski tekib. Sa ei pea eetrit mingite lollide küsimustega täis rääkima, vaid saad lihstalt vahtida ja justkui kõrvuti olla.

Alma-Atast lahkume peale Sootsi ja Renksiga kohtumist pärastlõunal. Otsetee Mongooliasse oleks läbi Hiina, üle Tjan-Shani ja Altai kõrgustiku, aga me ei saa seda teha. Saaksime jala või jalgrattaga, aga tsikli jaoks oleks vaja hiina juhilube, mis tähendaks hiinakeelse liiklustesti sooritamist. Jätame hiina keele õpingud lastele või lastelastele ning sõidame Venemaa kaudu ringi plaanides siseneda Mongooliasse üle Lääne Sajaanide. Teel saame kõvasti äikesevihma vaheldumisi 35 kraadise leitsakuga.
Ööbime Kasahhi suurima järve Balhash’ ääres kalurite juures. Kui kaluritelt uurime, et kuidas järvel kalaga, saame tavatu vastuse, et kala on ropult. Kuidas nii? Kõikjal mujal oli palju kala 10 või 20 aastat tagasi … no ilmselt on kala siis väike? Ei ole väike! Suur. No kui palju ja suured, siis ei kõlba süüa ja makstakse vähe? Kala on hea ja makstakse tublisti. Ahvena kilo eest 3 dollarit. Vot selline elu. Ühe kaluri lemmiktelekanal on Travel ja tüüp on uskumatult laia silmaringiga, räägib meile Riia vanalinnast, tema juures peatunud ümbermaailma ratsutajast ja uurib täpselt meie marsruuti ning saab väga hästi aru, miks ja kuidas rändame. Sööme kala ja keerame magama. Järgmisel päeval 800 km vihma ja leitsakut. Õhtuks jõuame Astanasse, mis on kirjelduste järgi südametu linn mida plaanisime üldse vältida. Kui ootad midagi halba, on iga kena asi topeltilus. Astana on muidugi veider tehislinn, kuid ootamatult roheline ja omamoodi võluv.

Sven harrastab vahetevahel liikluses autojuhtidega sõimlemist. Selle tegevuse otstarbekusest pole ma varem aru saanud kuna sõnum ei jõua kunagi adressaadini, sest vahele jääb kiiver ja autoklaas. Arvasin siiani, et äärmisel juhul on mõistlik vääritikäitunut kergelt müksata ja ainsa tulemusena tõstab kurjustamine kaasreisijate stressitaset. Sven räägib, et õppis tegevuse rekkajuhilt, kellega ta Moskvast rublasid vedas ja see pidi olema jube hea teraapia väsimuse peletamiseks. Proovin ka ise ja tõepoolest, lisaks värskusele muudab see olemise kuidagi rahulikumaks. Kusjuures mida vängemaid väljendeid kasutada, seda parem hakkab. Sven ainult itsitab mu roppuste peale ja kui nüüd tema ka sõimab, saan temast aru ning tunnustan kui kiivriraadiost midagi eriti leidlikku kostub. Meenub ameerika film heast neegervangist, kes kurjuse endale võtab ja siis tulejoana välja oksendab … või läks ta paugaga lõhki lõpuks ikkagi? Meenub ka üks tegelane Kivirähu Ussisõnadest. See oli vist Leemeti tuuletargast vanaisa, kes aeg-ajalt lahtise suuga vastu tuult seisis, et halvad mõtted tagumisest otsast väljuksid. No igatahes ühel või teisel moel võib omaette lõugamine inimese paremaks teha.

Õhtustame eksprompt korras ja ülimalt meeldivalt Eesti saatkonna töötajatega ja guljaitame maailma veidramate rajatiste vahel niisama. Kui õhtul esimest korda üle kuu aja telekat vaatame ja sealt Eurospordi vahendusel Kaia võidumängu Wozniackiga vaatame, saame sellise laksu, et andestame Kasahhile kõik eelneva ja uinume õnnetundega. (Pühapäeva)hommikul käime läbi Kesk-Aasia Eesti saatkonna eest, et armsa sinimustvalge taustal pilt teha. Täiesti ootamatult näeme saatkonna ees üht prouat murust võililli välja kitkumas ja võõrasemasid istutamas. Kui tema käest küsin, kas devushka po estonski govarit, saan vastuseks, et govarit. Selgub, et tegemist on missis suursaadikuga. Suursaadik ise tutvustab meile vastavatud saatkonna töökorraldust ja kirjutan Paeti järel külalisteraamatusse tänusõnad. Sõidame 600 km ja saabume väsinult Pavlodari, kindla plaaniga kohe öömajale jääda. Linna sissesõidul sekkub plaanidesse noorele Võssotskile sarnanev uraliga tsiklist kes on just poest kaks pakki keefiri ostnud ja palub meil tungivalt kohalikku tsikliklubisse järgneda. Tsikliklubis on tüübid väga sõbralikud, teeme pilti ja taassündinud Võssotski juhatab meid optimaalseimasse võõrastemajja. Registreerimisprotseduuri lõpus surub kaunishing millegipärast Svenile pihku 1000 tenget (kuskil 15 dollarit). Kurat, näeme vist jube räbalad välja. Järgmisel päeval 600 km, mille sees ületame kenasti Venemaa piiri ja stepp asendub lõpuks ometi metsaga. Nüüd saan aru, mida mõeldakse “puukallistajate” all. Peatudes raban härduses kase oma sülelusse. Barnaulis leiame korraliku hotelli, pisikese kumera ekraaniga telekaga, kust ei ole täpselt võimalik jälgida kes kellega mängib, aga saame kodustelt sõnumi, et Kaia võitis ka mängu Rusiga.
Homme otsustame, kas teeme Kemerovo kaudu tiiru Siberisse, Päikeselinna Arbo-Tuuli juurde (oleks ilmselt kordumatult huvitav), või läheme pikemat ja raskemat teed pidi Mongooliasse.

Issõkuli äärest siiski otse Kasahhi ei saanud ja see tegi võimalikuks ka Issõkuli põhjakallast näha. Lõunakaldal on loodus natuke metsikum ja ilusam, kuid kuurortid on miskipärast peamiselt põhjakaldal. Käisime ka Karakuli suusakeskuses. Kui siia kuidagi mõistlikult saaks, võiks ka talvel täitsa tulla. Teel on meil väga vedanud vihmaga-kas sadu on just lõppenud või sõidame tumeda sajupilve eest ära … või jõuame kohale ja hakkab sadama.
Paar nädalat tagasi kohtasime Shõmkendis Hollandi vendadest jalgrattureid, kellel plaan jõuda Pekingisse ja kellest üks oli äravahetamiseni sarnane Woody Harrelsoniga. Enne Alma-Atad keerasime teelt maha et süüa Issõkuli äärest saadud kala. Sättisime minekule kui võsast ilmusid välja needsamad vennad, kes olid just sinna telkima jäänud. Me oleks võinud 500 m varem või hiljem peatuda jne:) siiras rõõm ja hämmastus. Isegi pilti ei taibanud teha.
Alma-Ata on midagi hoopis teistsugust, kui ülejäänu senikogetud kasahhimaa. See võiks olla teine Kõrgõztani pealinn. Selline täitsa ilus ja sõbralik linn. Öösel oli 5,7 magnituudine maavärin aga mingitest ülisuurtest kahjustustest kuulda ei ole. Lihtsalt veider oli tõusta selle peale, et terve tuba edasi-tagasi liigub. Ma arvasin siiani, et maavärinaga kaasneb mingi vibratsioon aga tegelikult kõigutab ebaühtlaselt. Võimas. Aga täitsa saamatult tundsime ennast ega osanud midagi mõistlikku teha. Sven pani millegipärast püksid jalga. Päeval tegime migratsioonis registreeringud ja vahetasime tsiklitel õlid. Paar päeva oleme siin. Saame kokku Sootsiga, kes kodust varustust juurde toob, peame Renksi sünnipäeva ja siis edasi Astana kaudu Barnauuli poole, kus meid uued kummid ootavad. Praegused kummid on kohati kahtlaseid mõrasid täis aga teed peaks mõnda aega head olema ja vast peavad ikka vastu.

Kord sõitnud kaks tsiklitega rändurmeest keset Kasahhi inimtühja steppi Hiina poole. Korraga tulnud nurga tagant nähtavale hobuste ja hummeritega bandiidid ja hakanud rändureid taga ajama. Rändurid kihutanud ees, bandiid kannul. Lõpuks saanud bandiidid rändurid ikkagi kätte. Bandiitide pealik tõstnud juba kirve, et ühe ränduri pea maha lüüa, kui sellesse hea mõte tulnud. Rändurid pannud telgi kiiresti üles, läinud telki ja pannud ukse kõvasti-kõvasti lukku. Bandiidid koputanud, kolkinud ja sõimanud ukse taga, aga rändurmehed olla juba maganud.

Lõpuks ometi mäed. Ja veel millised! Mäed on muidugi kõikjal ilusad ja võimsad, aga siin on nad kuidagi eriliselt puhtad, puutumata ja valged. Kõrgõzstan on siiani meid hellitanud. Juba piiril on valvurid regioonile kohatult viisakad ja sõbralikud. Edasi tuleb esimene korralik hiina supp, kohalikult-kohalikule valmistatud ja ülimaitsev. Ja õhtul Bishkekis hoolitseme koduste tervise eest, mis peaks nüüd mõnda aega hea olema. Sveni toostid on südamlikud.
Bishkek on justkui mõni Euroopa linn. Mitte küll arhitektuuri poolest, aga õhus on vabadust. Hoolimata numbriliselt madalast elatustasemest ja viimaste aastate jooksul toimunud kahest riigipöördest on tunda vabadust mis väljendub eriti inimeste suhtumises ja enesehinnangus. See tunne erineb totaalselt seni läbitud tugeva keskvõimuga riikidest, kus kõik keerleb ümber “isakese”. Vabadus teeb inimesed sõbralikuks. Kasahhis, aseris ja ilmselt ka Usbekis on inimestel täiesti ilmselt mingid hirmud mis pingestavad ja mida siin ei ole. Võib-olla on vahe ka selles, et siin sõltuvad inimesed iseendast kuna riik on vaene, aga seal jagavad isakesed tuttavate ja tuttavate-tuttavate kaudu maavararahasid. Ehk on aga nii, et ilusas keskkonnas sünnivadki hingelt ilusamad inimesed (seega suures osas Kasahstanis ei saaks nii kõrgeid nõudmisi esitada). Arvatavasti on abiks ka lähedus Hiina iidsetele tarkustele ja budamunkade kohalolu maapiirkondades.
Maavaradest leidub vaid näpuotsaga kulda, sedagi enamasti juba inimeste suus, aga loodus on ülivõimas – eriti Kasahhi stepi ja roheliste libledeta auulidega võrreldes. Meie tee viib peale Bishkeki läbi Tjan-Shani mägede maailma ühe suurema mägijärve Issõkuli äärde. Vahelduseks Kasahhi tööstusmaastikele on siis puhas ja puutumatu loodus. Sööme kala, leiame üles termivannid ja ööbime järve äärses kodumajutuses, kus pereema valmistab igasuguste koduküpsetiste ja muidu lisanditega rahvusliku “viieks sõrmeks” nimetatud õhtusöögi. Termid, söögid ja ööbimine kokku kahele 760 somi ehk 13 eurot. Siin on muide ka suusakeskused ja kui pääseks kohale kuidagi kergemini kui kuu aega tsiki seljas, siis tahaks juba praegu tagasi.

Politsei kohta on Kasahhis levinud arvamus, et nad on väikseima palgaga, ent üks jõukamaid ühiskonnaklasse.
Kuna päevad on pikad, siis teevad tihedad peatamised  politsei poolt natuke närvikõdi ja toovad värskendust. Tavaliselt peatavad nad meid niisama, et küsida atkuda võ ja zatshem nuzhna. Aga lisaks sellele asetavad nad omapärase harrastusena tihtipeale korralikule teele jabura kiirusepiirangu märgi ja mõõdavad selle taga kiirust. Kord ei pane ma piirangut tähele ja taas peatab meid politsei ning teatab võiduka ilmega – a vot radar papali - sõitsite kiirusemõõtjasse sisse. Siinkohal tundus mõistlik jaburusele vastata jaburusega. Sattudes ebasoodsasse olukorda olen tihtipeale mingit seosetut jura ajanud. Kuna keskkoolis viienda võõrkeelena kaks aastat saksa keelt õppisin, otsustan esimest korda elus õpitut praktikas kasutada. Alustan tagasihoidliku abernatürlichiga - otse loomulikult. Edasi tuleb ich bin ein und zwantsich jahre alt - olen üks ja kakskümmend aastat vana. Ning lisan veenvuse huvides dannenbaum - jõulukuusk (vist). Küsimusele otkuda võ - kust te olete, tundub mõistlik vastata yes-jah ja gut!-hästi ning näitan pöidlaga taevasse. Kui veel paar korda omaette kasahhi keelse rahmet (suur tänu) pobisen ja eteldud traktaati pisut teistsuguse sõnade järjekorra ja küsilause intonatsiooniga uuesti esitan, teeb korrapidaja tõrjuva liigutuse, tagastab dokumendid ning vaatab tülpinult mujale. Ohkab siis raskelt ja annab märku, et ma kaoksin.
Hände hoch - käed üles ja ich liebe dichi jätame järgiseks korraks ja tuleme tulema. Hea on kui oled polüglott, kes keeli valdab. Samuti teeb päeva huvitavamaks endale erinevate elukutsete väljamõtlemine. Nii näiteks on Sven järsku presidendi turvamees ja militsionäärid, saades aru, et tegemist on isakesele lähedalseisvama kolleegiga, taltuvad. Samas minu, kui geograafiaõpetaja teadmisi pannakse pidevalt proovile. Teinekord nõuab politsei nahhaalselt : davaidavai ten box (palun kümme dollarit) za što (mille eest)?- shtraf? Mis trahv? – we will not pay – ne plotim! Ja lastaksegi minna. Kuu aega, 9000 km ja ei ole veel politseinikele kordagi altkäemaksu maksnud. Tegelikult pole ka kihutanud ja huligaanitsenud, aga peatatud on päris palju.

Kord läksid teele kaks avastusejanus Eesti meest
Plaaniks ületada mägesid ja takistusi suurest veest
Nad lootsid leida vastusena eest
Kas võimalik on tappa isekuse tõbrast enda sees.

Teekonnaks valitud marsruut sai pealtnäha keeruline
Ei saanud jutiks otse, pigem käänuline

Kuid jõudes pärale – oh häda
Siin tundub miski täitsa mäda
Isegi kui püüad olla karske
On tingimused küllalt rasked

Raske on neil olla inimeste seas
Keeruline mõista, mis toimub kohalike peas

Kuis võimalik on nõnda kitsas silmaring
Et kohkumusest jääb kinni hing

Ei saada aru milleks käia ringi
Milleks vaadata ja avastada uusi hingi
Kui peale selle eest ei maksta
Siis pole mulle vaja seda p.ska

Teel loodus pööratud on pahupidi
Ja kõikjal vedeleb tööstuslikku sodi
Kus inimene aga üle käinud
Sellist koleduse kogust veel keegi pole näinud.

Siis mehed mõtlevad, kuis nii on nüüd
Ja tunnevad ka endal pisut süüd
Kas teinekord kui tehtud mõnd projekti
Ka pole tulemuseks hunnik prahti

Nad mõistsid siis, et maailm oleks kenam
Kui elaksid nad lihtsamalt, ei enam

Nüüd lähvad vandersellid mööda teed
Ja mõtlevad, mis muuta võiks neil meelt.
Mäe jalamil nad näevad koolimaja
Ja lapsi kooli ees on ümber saja
Nad sisse keeravad, sest tähtis neil missioon
Life is a gift! neil meenub reisi algne toon

Lapsed toredad ja rõõmsad
Küsimused arukad ja siirad.
Sven pisut roostes helkurmärke jagab
Juss kaarti seletab, mis tsiklikasti taga

Lapsed rõõmsad, mäetipp valge
Me siiski pole astund pange!

Kuldhammastega direktriss idüllil lõpu teeb
Ei märk, ei postkaart muuda tema meelt.
On proua lootusetult kange
Jääb lootus, laste tulevik on helge

Nüüd mõtlevad kaks habemikku
Neil Kasahhis pole tulevikku.
Mis kurat teevad siin, kui omal pere kodus
Kaks lolli ilma peal, see pisut lõbus

Veel natukene lootust jagub
Sest puutumatu loodus ootab kagus.

Tee seisukorra kohta küsides saime sellise juhise:
Sõitke 18 km, siis keerab üks tee paremale ja seal tuleb raudtee ülesõit ja edasi 20 km pärast tuleb sild ja edasi vasakut kätt auul ning siis lõpeb tee ära ja tuleb stepp aga tuda ne nuzhna; tuda nelzja! Potšemu vam tuda?! Seega 18 km pärast ärge keerake kusagile ja sõitke otse edasi. Tegelane seletas pika juhise sellest, kuhu meil asja pole…

Ühest reisikaaslasest pean veel rääkima. Tüüp on meiega algusest peale kaasa reisinud ja ei ole väga jutukas. Küll on ta väga eneseteadlik ja kohati pretensioonikas. Tegemist on Sveni kehaga kes endast suht tihti teada annab ning kellega Sven kohati meelsamini suhtleb kui minuga. Nii selgub näiteks mõnel hommikul, et keha tahab putru ja lõuna ajal tahab keha kerget puhkust ja päikest ning õhtul justnimelt granaatõuna-, mitte viinamarja mahla. Või vastupidi. Sven saab tüübiga jube hästi läbi ning ragistab ja kratsib tegelast nii, et see minus väikese kadeduseussi äratab. Samuti teab Sven väga hästi kui kolmas reisikaaslane sto gram vodku hotšet. Tüüp on samas suhteliselt pretensioonikas ja annab villiga huulel teada, et sõber on teda halvasti kohelnud. Mida kuradit?! Minul tekib pisvinn kui ma liigselt õlut või kokat joon, aga kolmas putešestvennik väljendab oma solvumist sellisel isekal kombel. Tegelikult on kutsumata reisikaaslase olemasolu kogu ürituse palju lahedamaks teinud. Näiteks jalutame sõbrakest õhtuti ja hoolitseme, et küüslaugu ja sibula tasakaal oleks paigas. Pitsi sisse ei tohi sülitada ja hommikuvõimlemine on “must do”. See tüüp rikastab meie elu.
Loodus läheb tasapisi rohelisemaks ja taamal on 2000 meetri kõrgusel valged tipud.

Stepp
Stepp on nii muutumatu, et põhimõtteliselt piisaks ka poolest päevast. Seitse päeva rassimist teedel on oluline selleks, et tunnetada mõõtmeid – kui lõputult seda maastikutüüpi esineda võib. Meie metsad ei ole lõputud, käid kõige rohkem paar päeva ja oledki metsa serval. Stepp aga laiub tuhandetel kilomeetritel. Mis muutub, on auulid ja inimesed. Auulid on uusmaade rajamise ajal tekitatud veidrad elukeskkonnad, kus inimestel enamasti midagi teha ei ole. Asjalikku tegevust jätkub vaid vähestel karjustel, kuigi lamba-, kitse-, hobuse- ja kaamelikarjad tunduvad enamasti täiesti välise juhendamiseta hakkama saavat. Jõed millele loodeti, jäid kuivaks kui ülesvoolu järjest paisusid rajati ja stepituul viis mahakülvatud terad ja huumuse. Kahe jõe (Amu ja Sõr-darja) vee kasutuselevõtuga põllumajanduses jäi 70ndatel kuivale ka seni kalarikas Araali meri. Kuna meile Usbekistani viisat ei väljastatud, peame sõitma ümber Araali mere.

Teed
Teede seisukorra kohta esineb kohalikel pidevalt totaalselt erinevaid seisukohti. Reaalse olukorraga ühtivad need harva. Küsime samaaegselt teed erinevatelt inimestelt ja saades erinevaid vastuseid on meie vaated valitavast teest erinevad … ja need erinevused on tuhandetes kilomeetrites ja päevades. Kas minna otse ja stepiteed, kus tee ei pruugi olla leitav ja on raskesti läbitav, või sõita ringi, kus ka vist tegelikult korralikke teid ei ole. Kuna aega on, valime pikema tee. Esimesed päevad ei ole teid praktiliset üldse, või on nii halvas seisus, et mõistlikum on sõita tee kõrval. Peale Aktobet jõuame rajatavale suuremale trassile. Hetkel seda praktiliselt ei kasutata, kuna teed ehitatakse ja suures osas peab sõitma tee kõrval. Samas on ka lõike kus saab sõita täiesti tühjal ja siledal asfaldil. Tegemist on osaliselt nö Uue Siiditeega, mis ühendab Moskvat Pekingiga. Kord pisut suurema tee ristis, küsime kohalikult teemajapidajalt eesoleva tee seisukorra kohta  lähima suurema linna Aralskini. Kasahhi seltsimees esitab meile haukudes detailse kirjelduse (mis tegelikkusele vastab parimal juhul kolmandiku ulatuses). Minu küsimusele, et kas härra ise on kunagi Aralskis käinud, vastab ta eitavalt.

Tuul
Tuul on kuradi kõva, enamus ajast küljelt ja väsitab. Vahest tekivad liivatolmukeerispasad. Kui puhkamiseks peatume, on kiivrita puhkamine pea võimatu, sest on tunne, justkui oleks sattunud liivapritsi alla. Telgi püstitamine sellistes tingimustes oleks suhteliselt jabur ettevõttmine ja üritame ööseks ikka kuhugi auuli jõuda. Ühel õndsal hetkel satume uuele asfaldile ning on täpselt pärituul. Sõites 130 km/h on selline vaikne ja mõnus tunne, justkui oleks oma kodus, elutoas … või köögis.

Lapsed
Lapsed on igal pool siirad ja mänguhimulised ning ei esita sugugi rumalaid küsimusi. Nad tunduvad täiskasvanutest kuidagi intelligentsemad ja omakasupüüdmatumad. Võib-olla on meie koostöö UNICEFiga meid sallivamaks teinud. Lastel on siin muide kuuepäevane koolinädal ja kohustuslik kena koolivorm.

Kasahhid
Põhja pool räägiti peamiselt vene keelt, maapiirkondades aga kohtab tihti inimesi, kes valdavad vaid kasahhi keelt. Kasahhid on uudishimulikud, kuid tunduvad suhteliselt pealiskaudsed ja huumorimeel ning empaatiavõime ei ole enamusel neist kuigi arenenud. Igal pool kus peatume, on samad küsimused, millele eelneb sõbralik käepigistus kahe käega (kergelt embusele sarnanev)  ning lirts sülge suvalises suunas. Atkuda võ – kust olete; kto i skolko plotit – kes ja kui palju maksab ja nahhui nužna – milleks see. Kuna läbivalt on ainuke sõbralik toiming käepigistus ning edasi läheb asi ründavaks, lausun kolmandast päevast vastuseks – good ja yes. Seda raskem on Svenil, kes kõigile kannatlikult kõike päevast-päeva seletab. Minu jaoks on tegemist Sveni täeiesti uue, ülikannatliku ja salliva poolega, mida sellises koguses varem ei ole kohanud. Peatustel asulates tekib mõne ajaga Sveni ümber trobikond tegelinskeid, kelle hulgas on bandiite headest inimestest väga raske eristada. Nii ongi Svenil poolest päevast juhe suht koos. Kuna minu tsikkel sai kukkumisel natuke kannatada, otsisime korralikuma töökoja. Töökoja meistrile-peamehhaanikule asja ära seletanud, pärin Svenilt, et kuidas ta vastu peab? Kuna tüüpe on tema umber üksnes kolm, saab ta ilusti hakkama ja seletab teekonnast ja UNICEFist. Pool tundi hiljem, kui tüüpe on kümmekond ja küsimused täpselt samad, on Sven juba pisut rahutum. Vahepeal väänan mingi toruga lenksu sirgemaks ja vaatan, kuidas peamehhaanikul läheb. Kasti kinnitused on puruks ning uuteks kinnitusteks on vaja puurida kaheksa auku. Meister on esimese auguga valmis saanud ja kirub, et kuradi kõva metall. Kuna trell on parajasti vaba, haaran härjal sarvist ja puurin ka ise. Puur käib valepidi ringi. Lülitan ümber ja puurin seitse auku paari minutiga. Hirm tuleb peale, kui meenub hiljutine uudis Kasahstani uuest helikopterist. Käin vahepeal Svenilt küsimas, kas ta peab veel vastu ja saan aru, et on mineku aeg. Leiame turvatud parklaga öömaja ja taksisti, kes Sveni LongWayRound’i Charley Boormanniks peab. Paari päeva pärast peatume öömajas, kus seinal pilt öömaja kokast ning Ewan McGregorist ning kordame pilti sama kokatädiga pildi taustal.

Bandiidid
Kasahhi esimesel nädalal oleme elanud kerges bandiidifoobias. Igal pool kus peatume, tuletatakse meelde, et meie siin oleme head inimesed, aga järgnevates linnades on bandiidid ja peaksime olema ettevaatlikud. Ühes kohas imestab kohalik kröösus, kuidas meid veel maha ei ole löödud. Kord sõidame mööda tee ääres seisvast Nivast, mille juures lõbus seltskond end kergendab. Sven tõstab tasapisi kiirust ja püsin kannul ning vakka. Järgnevasse asulasse jõudnuna on Sven pingest läbimärg ning tagasihoidliku kuid turvalise öömaja näol on meie jaoks tegemist tõelise pääsemisega. Nii ettevaatlikud ei ole me kunagi olnud kui viimasel nädalal.

Ööbimine
Olles hetkel ülimalt veidras võõrastemajas (üle nelja päeva on kasutada internet) ja kus täiesti juhuslikult on ööbinud ka legendaarsed LongWayRound’i tüübid, on imelik mõelda, et alles eile sattusime sama juhuslikult kodumajutusse pensionil viibiva eks-miilitsa juurde. Meid juhatati justkui võõrastemajja, aga sattusime pere juurde. Seal oli kodusaun, välikäimla ja hommikusöök praemunaga. Eks-ment oli kohalik kröösus, süüdistas riiki ja kõiki varastamises ning ükskõiksuses tavalise inimese vastu. Tüübil olid lahedad väikesed (kuskil 5-7 aastased) pojad, kes viisid meid ümbrusega täiesti sobimatusse, tühja värvimuusikaga varustatud diskoteeki sööma. Muidugi oli koht laste isa oma, aga söögid seal olid väga head.

Araali mere otsinguil ja Baikonur
Kaks päeva tegevust ja null resultaati. Esimese puhul müttasime päev otsa kaardi ja juhatuste järgi ning leidsime eest täpselt samasuguse stepi kui igal pool mujal. 40 aastat järve taandumisest on oma töö teinud nii looduses kui ka kohalike inimeste mälestustes. Meri algab nüüd 200 km eemal Usbekistanis. Baikonurist panime lihtsalt mööda, aga sinna sisse ei olekski saanud minna, sest pääse maksab vist 800 USD ja meil ei ole ka kolmekordset Kasahhi viisat (peale Kõrgõzstani tuleb veelkord Kasahstan).

Raadio
Meil on kiivritel raadioside millega pidevalt ühenduses oleme. Räägime loodusest, riigikorrast, inimestest, tervisest, usust, kõigest mis meiega kunagi juhtunud on … ja paljust veel. Varsti on teel oldud pea kuu aega ning igav ei ole veel hakanud. Sven on hea reisikaaslane.

Kasahhi piir jättis halva mulje. Võibolla seepärast, et saabume öösel ja kaubasadama kaudu ning meid käideldakse kui kaupa. Aetakse vanasse bussi, kuulatakse julgeolekutegelaste poolt üle, vormistatakse lõpmata kaua pabereid, aga tsikleid ikka kätte ei anta kuna kassa on suletud. Vastu hommikut nõukaaegses hotellis. Kui piir oleks hea, oleks suhtumine riiki hea. Praegu peavad muljed selle kuidagi heaks tegema, aga seda ei ole veel juhtunud. Järgmisel päeval peame veel hookuspookust tegema, et tsikleid maale sisse tuua ja lõpuks see õnnestub. Ilmselt oleks kogu üritus vene keele mitteoskajale pea võimatu.

Aktau on veider linn. Kõik on justkui olemas aga Kasahhi võtmes ära rikutud. Linnas öömaja otsides saan hakkama bazoriga, mis oleks võinud halvasti lõppeda – taktitu keeleapsuna nimetan kasahhe zhivotnõje’teks kui turvad küsivad esialgset arvamust maast. Minu soov on väljendada seda elavust (minu arvates on siis aluseks sõna ja zhiv - olen elus) millega nad süüdimatult su asju (kindad, kiiver, joogipudel, kotid jne) võtavad ja endale proovivad. Sven soovitab mul seepeale mõni aeg vakka olla. Esmaspäeval läheme 3. mikrorajooni migratsioonibüroose migratsioonikaardile pitsatit võtma. Satume pool tundi enne lõunat ja kogu jama peale läheb 4 tundi. Saame lõpuks ka sadamalinnast minema. Teel Beyneusse peatab meid miilits ja soovitab tungivalt järgnevatest küladest peatumata läbi sõita. Kogu piirkonnas tegutsevad kõiksugused bandiitide rühmitused ja tõesti on kuidagi kõhe läbi sõita. Tee on halb ja kohutavalt halb. Esimene korralikum kukkumine. Ei hoia lenksu korralikult kinni ja aukudest ning hüpekatest läbi sõites läheb tsikkel resonantsi, lööb lenksu käest ja panen külje maha. Hoog väga suur ei ole ja veeren niisama natuke maad. Tulemuseks natuke kriime tsiklil, aga et mul hoiavad kaitsmed, kiiver ja saapad kõike koos siis saan vaid kergeid vopse. Superhea varustus. Ilmselt on kodust kaasa pandud talismanidel ja headel soovidel ka oma osa. Väga õnnelik õnnetus. Tunnen ennast jube viletsalt, sest natuke tõsisem kõks oleks võinud plaanidesse olulisi muudatusi teha. Sven ei ütle kogu päeva ja järgmise jooksul juhtunu kohta ühtegi tänitavat märkust ning olen talle selle eest väga tänulik ja annan talle mõtteis tema eelnevad patud andeks .

Telkimisplatsi kõrval keset steppi näeme kilpkonna. Ilus koht on, teeme suppi ja teed. Öösel käib Sven tähistaeva all uitamas. Hommikul ärkame koos päikesega, aga tegelikud äratajad on laululinnud. Viisid ja toonid nagu kodus. Telgi aluskile alt roomab välja skorpion. Terve järgneva päeva on kohutavad teed, muutumatu stepp, peamiselt veoautode alt paiskuv tolm, 37 kraadine palavus, kuumast õhust tingitud liivakeerispasad ja veel kohutavaid teid. Peamine tee on enamuse ajast nii vilets, et liiklus käib kinni (või lahti) sõidetud stepis. Liiv, kivid, vallid, augud. Mitte mingit asustust . Meil on kaasas piisavalt vett ja bensiini. Esimese 8 tunniga liigume ehk 200 km.

Kohtame kahte saksa ratturit – noor kutt tahab jõuda Hiina ja vanem proua väntab teist korda ümber kera. Kui vahepeal asfaldile saame, oleme õnnelikud nagu lapsed. Hiljem näeme kaht tsiklisti, üks African Twiniga ja teine bemmiga. Olid startinud meiega samal ajal ja läbinud sama vahemaa – tiba üle 6000 km, aga Venemaa kaudu. Plaanivad jõuda Nepaali, Kathmanduusse. 12-tunnine sõidupäev, kuid kaardil liigume ainult paar senti. Kasahstan on ikka kohutavalt suur. Pea sama suur, kui Lääne-Euroopa kokku. Kõva väsimus. Kui meel mustaks läheb, räägime Rebaseonust ja Fujimehest ja Yheteljelistest Uhhuduurlastest ja Rätsa ja Taitsi Dakarist muidugi ka ning hakkab kohe kergem. Meie tripp on nendega võrreldes laste sünnipäev nagu Sven ütleb.

Järgmine päev taas katteta teed ja lõputu stepp. 11 tundi ja 300 km. Kuidagi stressivabam päev samas. Linnud lendavad, mingid närilised sibavad üle stepitee. Kuna stepi teed jooksevad suhteliselt suvaliselt ja aeg-ajalt ristudes, siis vahest satume kumbki ka erinevatele teedele. Kord kaotame teineteist sootuks silmist ja juba on kerge paanika. Seda suurem on jällenägemisrõõm. Kui midagi veel positiivset otsida, siis vōibolla seda, et enam me ei paista puhaste, terve ja uue varustusega Saksa mototuristidena. See peaks meie büdzetile hästi mõjuma. Juba saimegi mõistliku hinnaga võõrastemaja. Tee peaks natuke paremaks minema. Kõige hullem bandiitide piirkond peaks olema läbitud. Väga kiirustama ka ei pea. 25ndast hakkab meil kehtima Kirgiisia (Kõrgõzstani) viisa, enne seda on vaheeesmärk Araali meri.

08.05.2012 Sisenemine riiki.

17.30 Aserbaidžaani automaatrelvaga piirivalvur tervitab: podaždite.
18.32 piiriametnik ütleb, et kõik on korras ja võime siseneda.
18.33 automaatrelvaga väravavaht saadab meid piiriametnike juurde tagasi.
19.30 piiriametnik kasseerib meilt 35 USD za pomagu ja lausub, et nüüd on meil kõik jube hästi korras ning siseneme riiki.
Teede ääres on kõikjal isake Aliyevi pildid. Küll vestleb ta sõduritega, küll granaatõuna-korjajatega.
Ööbime ägedas nõuka-aegses võõrastemajas. Kõik on ilusti korras ja peale Zigulide, Volgade ja Nivade mingeid võõramaiseid autosid ei ole. Vaated on võimsad. Tasandiku kõrval kerkivad lumiste tippudega mäed.

09.05.2012

Tee Bakuusse on väga vahelduv. Enne mäekuru ületamist on palju rohelust, Kaspia pool aga vähe huumust ja “karmid” mäed. Millegipärast arvasin, et sellised mäed on üksnes Afkanistanis.
Jõuame Bakuusse, teeme sünnipäeva puhul kerge jalutuskäigu ja joome granaatõunamahla. Lisaks rannapromenaadile harrastavad kohalikud häkkerid jalutamist autodega. Vanade vene autode asemel on siin peamiselt uued, suured ja uhked luksusmargid, mille vahele eurovisooni värvides taksod, mis nii väliselt kui sisemuselt on 1:1 Londoni taksosodega sarnased. Rannapromenaadi kõrval kulgeb 8-realine ühesuunaline tee, kus hullunud piloodid üksteisega kiiruses mõõtu võtavad, et siis linnas vastassuunas liikuvatel tänavatel ummikutes istudes uuesti stardipositsioonile naasta. Selline ringliiklus/jalutamine käib ööpäev läbi, mille vahele justkui väikeseks aktsendiks sõidab politseiauto sedasama ühesuunalist teed mööda vastassuunas … turvalisuse huvides vähemalt sama kiiresti, kui vastutulev liiklus. Majad on ilusasti valgustatud ja kõik on ilus ja puhas. Inimesed on kas kohutavalt rikkad või kohutavalt vaesed. Kõikjal on isakese Aliyevi pildid ja uutel klaasist tornmajadel kuvatakse mingi eriti kaasaegse tehnikaga tohutu suurtel ekraanidel liikuvate piltidena riiklike sümboleid.

10.05.2012

Isakese 89. juubel. Liiklus seisab, kuna isakese sünnipäeva puhul korraldatakse rahvusvahelist rattasõitu. Telekas näidatakse isakese sõnavõtte. Ja kõikjal üle riigi on ülev meeleolu. Ametiasutuste töö seisab. Saame teada, et meie praam väljub õhtul ja peaksime minema õige pea sadamasse pabereid korda ajama. Käime läbi UNICEFist ja saame kena communication officeri käest Kesk-Aasia kontorite järgmised täpsemad kontaktid ning õnnistuse ja lähme sadamasse.
See ei ole mingi kaasaegne reisisadam vaid vana kaubasadam ja (eriti motorrattastega) reisijad on siin väga harv nähtus. Mingit väljakujunenud kindlat rutiini meie käitlemiseks ei ole. Saame väga erinevaid suuniseid – nii asjaajamiskorra kui praami väljumise suhtes. Pileti ostmiseks kulub 3 tundi. Praam peaks startima kusagil keskööl. Üritame edutult tollida välja tsikleid (toll päeval ei tööta). Üks ametnik võtab meilt bumaga, vaatab seda pisut ja ütleb, et zdes problem, ohkab raskelt ja ütleb veelkord bolšoi problem. Vaatab sügavalt silma ja teatab, et tema on just õige isik kes saab selle probleemi väikse tasu eest ära lahendada. Kui me küsime milles probleem seisneb, saame vastuseks, et me oleme maalt väljumisega kolm päeva hiljaks jäänud. Pidime väljuma hiljemalt 7ndal, aga täna juba 10s. Kui me seletame, et alles kaks päeva tagasi tulime ja me ei saanud kolm päeva tagasi väljuda vaatab ta veel pisut pabereid ja ütleb, et problem net. Meil on veel 25 päeva aega ja me ei pea kiirustama. Aga kui me tõesti lahkuda soovime, tulgu me kell kuus õhtul sadamasse. Käime Eurovisiooni toimumiskohas. Sven käib Kaspias ujumas, kus kohalikud ei ole kunagi kedagi ujumas näinud (kui me kõrgelt laevalt mõni aeg hiljem alla naftalaikudele vaatame, saame aru, miks). Tagasiteel käime Bakuu külje all paiknevas naftamaardlas pumpade vahel ringi ja lõbustame kohalikke lapsi. Õhtul sadamas on asjad arenenud ning toll töötab.
18.55 võtab tollitöötaja raskelt ohates meie paberid, põrnitseb neid siis natuke ja virutab vihaselt kogu paki eemale – ploblem zdes.
19.30 tuleb kaasaegset kauboid meenutav kontrabandist pataka raha ja paberitega, ulatab pakid vaikselt ametnikule, saab vastutasuks plommid ja nöörid.
20.30 küsime kauboi käest, kas ta saab uurida mis värk meie paberitega on.
20.55 kutsutakse meid tollihoonesse sisse, vahitakse natuke paberied, ohatakse raskelt ja aetakse uuesti välja.
21.20 palutakse mul ooteruumis viivitamatult iPad, kust “Minu Kasahstani” loen, ära panna kuna elektrooniline lugemine on ooteruumis rangelt keelatud.
21.55 selgub, et peame Gruusia piirile tagasi sõitma, kuna bumaga’del on üks väike kuid väga oluline petshat puudu.
22.15 saame ilmselt Gruusia/Aseri piiripunkti numbri, kust teoreetiliselt peaks olema võimalik korrektsed bumagad faksiga Bakuusse saata. Ühendust ei ole võimalik saada.
23.30 Lahkub senine pahur ametnik veel sajatades, et kui ta meid läbi laseks, oleks see nii räige piiriseaduse rikkumine, et järgmisel päeval lastaks kordon täies koosseisus lahti. Tema koha võtab üle pisut lahkem kuldhammastega ametnik. Seletame olukorda, pakume vaevatasu ja ametnik läheb seletatud näoga kusagile telefoniga rääkima. Kui ta 10 minuti pärst naaseb on ta täiesti maani täis ja ajab mingit seosetut aseri-vene segakeelset jampsi. Kolmas ametnik teatab, et täna me laevale ei pääse. Ametniku sõnul peame kindlasti homme kell 9 hommikul tagasi tulema … kuigi laevad käivad graafikuta kusagil 3-4 päeva tagant.

11.05.2012 Tsau Bakuu!!

09.00 öeldakse piletikassast, et piletite vahetusega probleemi ei ole, kui soovime, saame ka raha tagasi, aga laev väljub 3-4 päeva pärast. Tulgu me homme või veel parem ülehomme päeval tagasi, siis peaks olema väljumisaeg täpsemalt teada.
9.15 peamajast teatakse, et laev väljub täna, tulgu me 15.00 tagasi, aga tehku me ennem toll ära.
9.45 tollis on rõõmus ametnik, kes meie paberid võtab, natuke klõbistab ja vsjo zdelano teatab. Kogu see jama, mis eile 6 tundi võttis ja mille pärast me maha jäime, sai tehtud vähem kui 3 minutiga.
10.00 arvab üks sadamaametnik kindlalt teadvat, et täna laeva Kasahhi totsna ei lähe, et see laev, mis Aktaust tuleb, läheb edasi Turkmenbashi.
10.30 ütleb ka piletikassa pealik, et eile väljus meie laev, mis sõidab ööpäev Aktausse, päev otsa laaditakse ja ööpäev jälle tagasi .. ehk väljub uuesti umbes 3-4 päeva pärast. Valime linnast väljas mõisliku hotelli.
15.00 lähme igaks juhuks sadamasse ja peamaja ametnik teatab, et ärgu me kuskile mingu, praam väljub öösel kell 2.
16.55 veame Sveniga kihla – mina (Juss) olen kindel, et praami ei välju. Sven loodab, et siiski väljub.
18.15 passidesse lüüakse pitsatid, millega oleme ametlikult välja sõitnud.
18.20 sõidame mingile vee peal olevale alusele, kus on raudteerööpad ja mis on väga suur. Igaks juhuks küsin kolmelt alusel töötavalt mehelt, kuhu see laev läheb? Kaks ei tea ja üks ütleb, et Kasahstani. Ajame tsiklid trepi alla õlipaakide ja voolikute vahele ja läheme tekile Bakuuga hüvasti jätma. Mina keeldun seda pääsemist tunnistamast ja uskumast. Laev on Kaspia suurim ronge vedav alus – siia mahub 52 vagunist koosnev ešelon, kus tänu liftide süsteemile paiknevad vagunid neljas reas ja kolmel korrusel.
20.15 vestleme vahimadrusega ja selgub, et eilne sünnipäveline, 89 aastane svetutška Aliyev on juba paar aastat tagasi surnud ning võimul on tema poeg. Ka Svenile meenub, et sellised uudised käisid meediast läbi ja riigis oodati mingit olulisemat muutust.
23.30 saame kätte ainsa reisijateveoks mõeldud pisut räpase neljase kajuti ja meie kajutinaabriteks on O. Benderile sarnanev Aseri bisnismen ja tema Potsatajat meenutav rõõmus kaaslane. Üritame Pervõi Pamoshnik Kapitanilt meelehea eest pisut paremaid tingimusi kaubelda kuid tulutult. See laev ei ole mõeldud reisijate veoks. Saavutan reisi lõpuni Benderi ja kaaslase poolehoiu tunnistusega, et Bakuu oli minu jaoks ilus kuid haigelt kallis linn ja lisaks vaatamisväärsustele tarbisin seal peamiselt suures koguses teed tasuta suhkruga.
23.50 läheme Sveniga kajutisse selge mõttega võtta magamiskotid ja matid ning ööbida tekil, kuid satume hr Benderi ja Potsataja poolt korraldatud spontaansele sõprusõhtusöögile. Laual on ajaleht millel keedukana, sibulad, lavash ja viin. Vastuvaidlemist mittesallival toonil surutakse meile pihku priske kanakoib ja klaas viina ning sõprus võib alata. Sven peab uute reisikaaslaste poolehoiu välja teenima sõnavõttude kuulamise ning toostidega.
00.10 hiilin kajutist välja põhjendades seda tsiklite kinnitamise vajadusega. Laevale laaditakse parasjagu viimaseid vaguneid… uurin veel ühelt madruselt kuhu see laev läheb  ja minu rahustuseks kõlab vastuseks – Aktau!
00.15 lähen tagasi kajutisse kindla plaaniga võtta matt ning minna välja magama. Sõprus on arenenud ning teemad järjest südamlikumad. Sven paneb parasjagu lauale oma uut, edeva välimusega viimaste päevade meelisnapsu, mis on tema arvates hea tervise aluseks, kuna sellel on peal granaatõuna seemnete pilt. Ostap ja Potsataja pööritavad silmi ja küsivad, et milleks see?  Sven seletab, et see on väga hea ja tervistav napsulisand, mille peale bisnismenid valjuhäälselt protesteerima hakkavad ning seletavad, et tegemist on kala- ja lihatoitudele väheses koguses peale valatava kastmega, mille suuremas koguses tarvitamisel võivad olla fataalsed tagajärjed. Sven on pisut pettunud ning väga hea meelega mulle pudelit uue lemmiknapsuga ei loovuta. Kui juhin hiljem tähelepanu sellele, et praam on hakanud liikuma ning ta on võitnud kindla kaotusena näinud kihlveo, ta siiski leebub ning loobub suuremeelselt oma tervistavast imejoogist. Kui olen lae alla koikule roninud, räägitakse all veel rahvasate sõprusest, inimlikkusest ja usaldusest ning paljudest muudest ilusatest teemadest.
00.45 täitub kajut kohutava kärsakaga, mille põhjuseks ei ole õnneks või kahjuks laeva süttimine, vaid Ostapi ja Potsataja suitsetamine.
1.20 Potsataja esitleb kajutile väga vaimukalt ja teatraalset oma hirmu mere ja vee ees, Bender vähkreb oma koikus naerukrampides. Mul on kompanjonide pärast hea meel ja saan aru, et tegelikult on tegemist taas väga südamlike ja toredate inimestega ning mina olen seltskondlikku koosviibimist ignoreerides olnud küll viisakas aga siiski liialt isekas.
1.46 tajun lapsepõlvest tuttavat mesilaste vaatamisega kaasnevat kaltsukärsakat ja avastan, et Potsataja on kõrvalkoikus suitsuga magama jäänud ning suits on põletanud linadesse vaikselt hõõgudes suureneva augu. Kustutan tule enne süttimist ja uinun.
Järgmisel päeval puhkame, võimleme ja loeme tekil. On esimene päev üle kahe nädala ilma tsiklita. Öösel saabume Kasahhi, Aktausse … seega päris ilma tsiklita siiski ei ole☺.

Foto: Potsataja (vasakul) ja Bender (paremal)

Linna jõudes kohtasime Arne ja Roini kohalikku kompanjoni Davidit, kellele vahetuskummid ette olime saatnud. Kogu vahetuse protseduur läks ülikiiresti ja täiesti ootamatult oligi kõik tehtud … olime arvestanud suurema kammajaaga. Andsime tänutäheks pudeli tsiklikastis kõvasti kolkida saanud VanaTallinnat (järgmisel päeval saime vastu pudeli parimat Chachat ja kaks veini). Gruusia külalislahkus võib olla otsatu! Tänud osalistele!!! Tbilisi tundus võrreldes teiste linnadega helgem. Inimesed rõõmsamad. Tänavad, hooned ja muu keskkond enamasti korras, liiklus üllatavalt rahulik. Teadsime, et Smilers on Tbilisis ja ööbisime samas vanalinna pansionis. Tegelikult oli lisaks bändile suurem delegatsioon kirevaid inimesi ja hiljem kohtusime veel mitmete eestlastega. Olen välismaal viibides ka enne täheldanud, et teise eestlase trehvamine tekitab pisut kohmetust, millest ülesaamine alati ei õnnestu. Aga vahest võib see areneda toredaks ürituseks. Eriti lahe ja armas oli õhtune ootamatu kohtumine koolivenna ja helimehe Lauriga. Õhtu läks pisut käest ära ja kui me järgmisel keskpäeval hotelli fuajees Juku-Kalle Raidile otsa komberdasime ja mina teda soojal ja pealetükkival kombel koolivennaks ja Tartu kunstnikuks Peeter Grossmaniks pidasin, saime aru, et Tbilisi ei ole meile tervislikult mõjunud ja tuleb tõmmata sealt uttu võimalikult ruttu. Vabandan mõlema isiku ees selle jämeda eksimuse pärast. Hetkel Azerbaidzaanis ja see on taas täitsa teist (kolmandat) sugune riik. Homme kohtume Bakuus UNCEF’i esindajatega ja saame järgmise missiooni. Loodetavasti ei ole see seotud Eurovisiooniga ja jõuame enne hiigelüritust laevaga Kasahstani pageda.